Rõõmu ja muret läbisegi

Olen kodus ja avastasin end olukorrast, mil tuli on ahju alla tehtud, poes on (kaks korda) käidud, süüa teha pole vaja, kuivad riided on resti pealt kappi ära pandud, uus mustapesu laar ootab Reigo tänaseid võistlusejärgseid spordiriideid ja Anne on veel Reigo ema juures. Olen üksi ja kedagi ei ole koju jõudmas veel tund aega. Koristada ei ole mõtet, sest teeme seda homme hommikul suuremas mastaabis ühiselt. Otsustasin, et ma ei triigi meile homseks jõuluõhtuks riideid valmis ja matan maha selle mõttejupi, mis juurdles, kas oleks hea mõte homseks porgandimuffini teoks porgandid juba täna ära riivida. Ja veelgi sügavamale matan selle mõttejupi, mis ütleb, et tund aega on täitsa paras aeg selle artikli valmis kirjutamiseks, mida plaanisin muidu teha esmaspäeval. Jah, tean, et on punane päev, aga vaja on teha. Otsustasin, et jäägu see mu esmaspäevaseks tööks. Istun ja teen hoopis selle oma blogikese lahti.

Olen viimasel ajal päris palju kurvastanud ja rõõmustanud vaheldumisi. Valdav enamus ajast olen hullupööra õnnelik, sest vaatamata asjaolule, et sain kingitused ostetud ja pakitud lõplikult alles eile, said kingitused läbimõeldud ja toredad ja ma siiralt ootan neid rõõmsaid nägusid, kes need pakikesed saavad ja lahti teevad. Kõikidele lootustele ja ootustele vastupidiselt sujus kõik lõppude lõpuks hästi ja kõik tellitud pakid jõudsid õigeks ajaks kohale. Ainult jõulukaardid jäid saatmata ja sellest on kahju, aga ütleme, et see on siiski väike asi, eks.

Iga päev on käinud meil päkapikk. Me ei ole unustanud (ptüi) ja Anne on saanud rõõmustada hommikuti. Nii tore on, kui laps saab väikese jänesepildiga pusle ja hakkab seda kohe usinasti kokku panema. Natuke raske on, juppe on rohkem kui seni on olnud pusledel, ta küsib abi, me aitame Reigoga ja ta paneb edasi. Ikka uuesti ja uuesti. Tund aega, vahepeal sööb ja paneb edasi. Üks teine hommik värvis ta tund aega jutti veepliiatsiga värviraamatut (teate ju küll, mida ma mõtlen). Ta paneb rõõmsasti end riidesse, eelistatult küll puhvis kleidikestesse, aga paneb ja jalutab rahumeelselt lastehoidu.

Anne on hirmsal kombel emme küljes kinni viimasel ajal ja ma saan aru, miks. Ta tunneb, et ma ei ole kogu aeg kohal, et ma olengi pidevalt küll kodus, aga mõtetes mujal. Mul ongi jälle üks selline periood, kus mõistus tahab kogu aeg tööd teha, mingeid pusasid lahti harutada. Ja kui ma parasjagu ei mõtle töö peale, siis ma tahan magada. Puhata. Lihtsalt olla. Ja siis juhtub nii, et mind ärritab, et Anne uinub hea meelega minuga ühel ajal, mitte varem nagu ma tahaks, et ma saaksin paar osa „Seksi ja linna“ vaadata enne und, et korrakski unustada, mis päris elus toimub. Ja siis ma vihastan tuliselt öösel, kui ta mind kõige magusama une pealt üles ajab, et pissida. Hästi koledad on need hetked ja siis ma kurvastan. Kurvastan, et ma ei suuda end välja lülitada, et ma olen endale liiga palju teha võtnud, et elus on nii, et kõik asjad ühte kohta, ühel ajal kokku juhtuvad.

Ma nii ootan homset ja ülehomset, kui saab kaks korda jutti puha perekeskis pakikesi avada ja mõnusasti koos kõhud täis süüa ning vaadata, kuidas Anne oma lähedasi naudib. Lõpuks oleme jõudnud sinnamaani, et Anne täiega naudib, kui talle tähelepanu pööratakse, temaga mängitakse ja ta teab kõiki oma sugulasi nime pidi ning küsib nende järele. Me helistame vanaisade ja vanaemadega regulaarselt, et Anne saaks nendega vadistada. See on nii armas, kuidas ta ühtäkki mu isa nii omaks võttis, et lausa nutma puhkes, kui nad üks hetk teineteisega hüvasti pidi jätma jälle. Mu isa elab Tallinnas ja me kohtume harva, seega oli see hetk minu jaoks oluline. See hetk, mil Anne kogu täiega mu isa omaks võttis, sest mu isa on nii hiiglama oluline mulle. Nagu kõik teisedki mu peres. Mulle nii meeldib vaadata, kuidas teised Annega suhtlevad, teda hoiavad ja temast hoolivad.

Seda olulisem oli mulle see töö, mille ma kevadel vastu võtsin ehk kui asusin vedama naiste tugikeskust Raplamaal, et oleks koht pöördumiseks naistele ja nende lastele, kes on kogenud vägivalda. Veelgi enam, et nad saaksid ka reaalselt oma elu muuta, et nad saaksid kõik, mida vajavad teenusest ka kätte. Tänaseks on selge, et vaatamata Eesti Naiste Varjupaikade Liidu pikaajalisele ponnistusele, on süsteem lõhutud ja senistel naiste tugikeskustel ei ole Eestis kohta. Vähemalt hetkel mitte ja järgmisel aastal ka mitte. Elan selle tõdemusega iga päev edasi nüüd, et ministeerium on meid alt vedanud, tahtlikult või mitte ja see, millesse ma niivõrd tugevasti usun ei jätku ning naised, kes abi ja tuge väga vajavad, edaspidi seda endisel kujul ei saa. Vähemalt järgmine aasta. Ja see teeb mind väga, väga kurvaks. Aga see teeb mind ka kurjaks ja motiveerib mind tugevalt, sest ma meenutan endale tõde – kui on vastasseisjaid, siis järelikult olen õigel teel.

Advertisements

Annest

Täiesti ootamatult on Annest saanud laps, kellega on võimalik juba kokkuleppeid sõlmida. Ses mõttes, et varasemalt ma ka juba üritasin seda ja ikka selgitasin talle toimuvat, aga temalt ma varem siiski vastust ei saanud. Või siis ütles ta lihtsalt: „Jaa!“ Nagu ta tegi seda vahepeal iga küsimuse peale. Näiteks, kui õues olime: „On sul külm?“ – „Jaa!“ „On sul soe?“ – „Jaa!“ … Praegu mulle vähemasti tundub, et ta justkui ikka saab küsimusest ka aru ja vastab lähtuvalt sellest, mida päriselt tunneb. Mulle tundub vähemasti. Kindel ju olla ei saa.

Aga uskumatult asjalik on ta küll. Päris pikka aega on Anne lemmikuks leluks ja kaaslaseks olnud ju üks karvane jänes. Algul oli selleks üks hästi kihvt jänes, mille kinkis Annele Reigo ema. Üks kord käisime aga kaltsukas ja Anne haaras mööda minnes kaasa ühe teise jänese, sellise veits vanamoelise, jäiga, lillakaga karvaga imeliku jänese. Siiamaani kirun, et ma lubasin tal selle kaasa haarata, tavaliselt ma seda ei luba ja Anne ka ei nõua, aga tookord miskipärast mõtlesin, et ah, las võtab.

No ja nüüd on nii, et ilus, armas pruun jänesepoiss, mis kunagi vanaemalt sai, pikutab kodus teiste karvaste loomade hunnikus enamus ajast ja see lillakas kaltsukajänes on igal pool kaasas, kus vähegi võimalik. Enamus ajast ei ole see probleem olnud, st jänes püsib kenasti oma omaniku käte vahel ja väga suurt probleemi ei tehtud ka sellest, kui jänes juhtus koju ununema. On ka arusaadav, et kui sellest jänesest sai n-ö siirdeobjekt Anne jaoks, siis tal ei ole seda vaja nendel hetkedel, kui olemas on ema-isa ehk need inimesed, keda jänes justkui vajadusel asendab. Nii võis vabalt juhtuda, et sõitsime kuskile külla ära, aga jänese puudumist märkasin mina (mitte Anne) alles tagasi kodu poole startimise hetkel, kui vaatasin, et kõik ikka koju kaasa saaks. Poes või õues käimistel oli algul küll jänes truu kaaslane, aga kui kätte said kindad juba või ilm oli väga porine/vihmane, siis suutsin Annele seletada, miks jänes võiks pigem toas meid oodata. Seda enam, et jänese pesus käimine oli tunduvalt raskem Anne jaoks üle elada, sest pärast masinas käimist tuli tal vaadata, kuidas jänes kuivab, aga kaissu võtta ju ei saanud.

Igatahes, lastehoidu minnes tundus täiesti loogiline esiti, et jänes on kaasas ja parem ongi, kuna ehk lohutab teda rasketel hetkedel. Algul ei olnud selles osas mingisuguseid probleeme ja kõik aktsepteerisid Annet ja tema jänest. Lastehoius oli Anne ja jänese suhe aga väga lähedane ja jänes oli tal toas mängides kogu aeg haardeulatuses, õues olles kogu aeg kaenlas ja magades kaisus. Kui üks päev juhtus see, et õues mängides jänes poriseks sai, siis uinus Anne lõunaunel ikka selle sama, nüüd siis väga musta jänesega ja lastehoiu töötajad astusid minuga ses osas dialoogi. Esiti kuna arvati, et jänes ei saa järgmiseks päevaks kuivaks (kuigi saab, meil on ju ahi ja ülisoe ahjupealne) ja teisalt, et selline muster, kus jänku saab mustaks, aga Anne temast ei loobu, võib korduda.

Mis seal siis ikka, võtsin sel hetkel vastu otsuse, et jänes jäägu parem siis koju. Natuke ikka muretsesin, et kuidas ta sellega kohaneb ja äkki hoius käimine on ikka veel raske tema jaoks ning ta vajaks seda tuttava mänguasja pakutavat lohutust. Minule üllatuseks oli Anne väga lahkelt nõus, kui ma järgmisel hommikul õueriideid selga sättides välja pakkusin, et jänes võiks hoopis koju Annet ootama jääda. Tegime musi-kalli ja Anne sättis jänese oma voodisse tuttu. Selgus, et hoius olles oli paar korda ikka tol päeval jänest igatsetud, aga Anne leebus, kui selgitati, et jänes kodus ootab. Tol päeval läks Reigo talle hoidu järele ja ütles, et esimese asjana teatas Anne, et tuleb ruttu koju minna, kuna jänes ootab. Lõpp hea, kõik hea. Nüüd Anne käibki ilma oma kalli jäneseta hoius ega ole teda enam vist seal olles isegi mitte maininud.

Nutmist, püksi pissimist, ise söömisest keeldumist ei ole üldiselt juba umbes kuu aega või rohkem isegi hoius käies esinenud. Noh, tegelikult on ainult kerget mokaväristamist ehk kerget nuttu pärast esimest nädalat olnud, teised asjad langesid suht kiirelt ära, õnneks. Igapäeavasest hommikusest mokaväristamisest saime ka üsna kärmelt lahti tänu ühele teisele lapsele hoiust, 4-aastasele tüdrukule, kes Annele väga meeldib ning kes hakkas hoiutöötaja toetusel Annele ukse peal hommikuti vastas käima. Tuleb, võtab Annel käest kinni ja nad lähevad üheskoos mängima. Anne isegi ei vaata enam tagasi, lihtsalt läheb. Enne seda oli ikka nii, et kui võimalikult kiiresti saime uksest sisse ja mina välja, läks kõik hästi ja ilma pisarateta. Kui aga jäin jutustama hoidjaga või kohmitsesin niisama liiga kaua, jõudis Anne endasse kogunenud vett hakata silmade kaudu väljutama. Õnneks hoitöötajad on ülimalt toredad ja Anne reageerib nende lohutamisele kiirelt.

Sel nädalal tuli hoidu uus väike poiss. Tundub päris noor, ütleksin, et alla kaheaastane kindlasti. Esmaspäeval, kui hoiu uksest sisse astusime ja esikus riietuma hakkasime, kuulsime juba läbi ukse, et üks laps nutab. Ja täiega nutab. Anne näost oli kohe näha, et ta on sellest helist väga häiritud ning ka tema mokk hakkas iga hetkega aina tugevamini värisema. Kui ukse lahti tegime, siis selgus, et tegemist oli uue poisiklutiga hoius, kes ei tahtnud sugugi hästi leppida uue olukorraga. Lisaks sellele, et ta nuttis kõva häälega, siblis ta ka ringi, haaras radiaatori pealt suvalisi kindaid ning tahtis uksest välja joosta. Vaene hoidja, kes pidi lisaks sellele väga aktiivsele kutile tegelema ka ehmunud Annega. Ma küll lohutasin natuke aega teda ise, aga üldiselt rahuneb Anne vist kiiremini, kui mind enam silmapiiril ei ole, nii et taganesin üsna pea uksest välja.

Kui vahepeal oli nii, et hommikuti Anne ütles: „Ei lähe titade juurde“ ja mina vastasin, et „läheme ikka,“ siis järgnes sellele pisuke nutt või kui enne ei tulnud väikest piiksu, siis hoiu ukse juurde jõudes ikka. Praegu oleme jõudnud sinnamaani, et Anne ütleb hommikuti „Ei lähe lasteaeda täna“ ja mina vastan „läheme ikka,“ mille peale ta ütleb lihtsalt: „Jaa, läheme ikka.“ Ja kõik. Ei mingit nuttu ega piiksu. Hoidu jalutab ta ise, minuga koos, ilma sülle tahtmata terve tee. Ei ole küll väga pikk maa, vahemaa võib olla umbes paarsada meetrit kokku, sinkadi-vonkadi, mida me Anne tempos (vaatame ja katsume kõike, istume pingile korra jne) jalutame umbes viisteist minutit. Õhtul sama teed tagasi tulles olen ma aga sunnitud väikestviisi trenni tegema ja teda kogu oma talvevammustes tassima vahelduva eduga.

Üldiselt mõjub hoius käimine Annele hästi. Ta ei ole küll päris tavapärane laps selles mõttes, et hoidjad räägivad, et ta ei luba teistel lastel enda puudutada, st tõmbub eemale, kui keegi väga lähedale satub. Ilmselgelt on see 4-aastane lemmiktüdruk siin erand, kes Annet hommikuti tervitab, aga üldiselt pidi see nii olema. Hoidjatel ta õnneks lubab end puudutada ja kui ta algul vähe nutusem oli, siis rääkisid hoidjad, et ta tahabki väga süles olla ja lähedust saada ning rahuneb seda saades üsna kiirelt.

Minu jaoks lemmikasi, mis lastehoiuga kaasa on tulnud, on laulmine. Ei mina ega Reigo ei tea väga lastelaule lõõritada, hoius aga õnneks ikka lauldakse üsna palju ja Annegi laulab meile õhtuti enne magama jäämist laulukesi, millele me Reigoga kaasa laulda ei oska, aga mida me väga meelsasti kuulame. Põdra maja, rong see sõitis ja mõmmi unelaul on vaieldamatud lemmikud meil kodus ja neid me õnneks ikka oskame kaasa ka laulda.

Mulle üldse õudselt meeldib, et Annele meeldib muusika nii väga. Ma ise ei ole üldse musikaalne, st ma ei oska laulda ega pilli mängida, aga ma hindan neid oskusi väga ja armastan muusikat. Reigo õnneks on tugev nii laulmises kui muusikas ning innustab oma pillimänguga ilmselt Annetki neid uudistama ning me toetame seda pilli- ja muusikahuvi kahe käega. Täna hommikul tõi päkapikk talle näiteks suupilli. Mingi odava plastmassist küll, mille sain kahe euriga Maximast, aga pill ikkagi. Ei suutnud vastu panna, kui seda silmanurgast märkasin. Kuigi „päkapikk tõi kommi“ on meie igahommikune serenaad, ei olnud ta siiski õnneks väga pettunud täna, kui kommi ei olnudki, vaid oli pill.

Kokkulepete juurde tagasi tulles, vahepeal on muutunud ka meie öine magamine. Endiselt uinub ta õnneks oma voodis umbes kella kaheksa ajal õhtul ja ärkab suhteliselt normaalsel ajal, umbes seitsme paiku, mis on ka paras aeg, et hiljemalt kell kaheksa uksest välja saada. Mina lihtsalt ei ole väga kiire toimetaja ja eelistan aeglast kulgemist vahetult pärast üles ärkamist. Aga muutunud on see, et Anne tahab öösiti minu kaisus nüüd magada. Kuigi ma olen leebunud ja magan üldiselt üsna hästi isegi tema kõrval, on kolmekesi kahtlemata kitsam voodis. Osaliselt seetõttu ja osaliselt ka sellepärast, et meie Reigoga võib-olla ei taha päris kell kaheksa magama jääda ja tahame võib-olla midagi muud kahekesi seal voodis ette võtta, lepime me Annega kokku enne magama jäämist, et igaüks uinub oma voodis, aga öösel võib Anne emme kaissu tulla. Nii ka enamasti läheb ja millalgi umbes pärast südaööd tuigerdab ta minu kõrvale magama. Olen juba päris harjunud sellega ning mõningatel öödel, kui ta ei ole tulnud, ma isegi igatsen seda.

Isadepäeva fotosessiooni toredad tabamused ehk Anne Sophie oma issi mütsiga ühel lumisel novembrikuu päeval:

 

Tähelepanekuid

Pikka postitust teha ei vinni, kuigi teemasid, millest kirjutada tahaks on küll ja veel. Et aga midagi ikka kirja ei saaks, siis niimoodi mööda minnes mõned tähelepanekud möödunud nädalatest.

*Blogimaailmas tõstis pead jälle see, kes on ilus ja kas (väline ja just nimelt naiste) ilu on tähtis. Oi, kuis mul on arvamust sel teemal ja mu vererõhk kohe tõusis, kui ma nägin, mis jutud liiguvad… Üritasin sellest kirjutada, aga jutt läks niiiii pikaks, et ma ei tea, kes seda pärast küll lugeda oleks viitsinud. Pealegi on see oma aja raiskamine vist niikuinii, igal ühel on lõppeks ikka oma arvamus ja las nii ta jäädagi. Eks see oluline õppetund selle teema juures ongi see, et küsimus ei ole selles, mis on õige ja mis on vale, mustvalget maailma ei ole olemas, aga oma egos, mis tahab, et inimesed ikka MINU moodi asju näeksid.

*Kui üks päev tuli siin väikeses seltskonnas jutuks, mis kedagi ärritab, siis ma tol hetkel ei suutnud ühtegi asja välja mõelda. Jep. Siis lugesin üht blogi ja mulle meenus kohe üks asi – kui inimesed alustavad oma juttu/kirjatükki kirjeldades midagi, mida keegi oma ala spetsialist (teadlane, psühholoog vms) on öelnud ning räägib siis pika juttu sellele otsa püüdes neid kirjeldusi oma vaadetega ümber lükata. Ahah, ahah. Seega see inimene, kes on tõenäoliselt uurinud seda valdkonda aastaid, kirjutanud teaduslikke artikleid, uurinud varasemaid uurimistöid, kokkupuutunud reaalsete elujuhtumitega, inimene, kes omab töökogemust selles valdkonnas lisaks aastatepikkusele õppimisele kõrgkoolis, ei tea ilmselgelt mitte midagi või ei ole arvesse võtnud neid asjaolusid, millele sina tulid kodus tugitoolil istudes pühendades teemale oma väärtuslikud kümmekond minutit? Päriselt?

1185

Loomulikult ei ole võimalik kõiki võimalike variante elus kirja panna, dokumenteerida ja põhjapanevalt paika panna, aga siiski, siiski. Tundub tsipa rumal öelda või kirjutada, et see asjatundja ütleb, et on nii, aga tead, mina arvan, et on hoopis naa. Kui nii, siis palju õnne, mis ma muud oskan öelda. Ega need teadlased ja spetsialistid ju üldsuse harimisest ei olegi huvitatud ja ega need aastatepikkused teaduslikud uurimistööd ju polegi absoluutselt olulised ega oma mingit kaalu, ses suhtes, et noh, SA juba tead ju vastust nendele küsimustele niikuinii….

*Rõõmsamal toonil – elasin täiega kaasa Mallukale ja poetasin hommikul kena pisarakese tema eilse õhtu viimast laivi järele vaadates. Naise keha ja organid, eesotsas ajuga on ikka imelised. Mul hakkas juba eile õhtul tema sünnitusele eelnevaid laive vaadates emakas valutama, sest tahtsin nii-nii väga ise sünnitada…. Ei, päriselt. Olgu, valutama ei hakanud midagi päriselt, aga sünnituseigatsus tuli küll.

 

Kolmas (teine) nädal hoius

Anneke alustas septembrikuuga lastehoius käimist ja kuigi algul oli mul plaan teda sinna viia üksnes paar päeva nädalas, selgus lastehoiu juhataja/ lapsehoidjaga läbi rääkides, et just lapse enda seisukohast oleks mõistlikum lasta tal käia vähemalt neljal päeval nädalas. Vastasel juhul ta lihtsalt ei harjugi päris ära sealse seltskonnaga ja sealsete rutiinidega.

Esimesel nädalal alustasime tasapisi. Esmaspäeval olin mina temaga kaks tundi hommikul hoius koos. Nagu arvata oli, teiste laste vastu ta absoluutselt huvi välja ei näidanud ja liikus mööda seinu, uuris vaikselt mänguasju. Tõeliselt ellu ärkas ta alles õue minnes. Hoiu hoov on koduaed (sest hoid asub juhataja enda kodus), kus on liivakast koos kõige võimalikuga, millega seal mängida saab, väike liumägi, mängumaja, mis on tulvil kõike võimalikku, millega õues võiks saada mängida, lisaks on seal õunapuud ja marjapõõsad ning loomulikult palju-palju mururuumi, millel joosta. Sel päeval lahkusime isegi raskelt, Anne lihtsalt ei tahtnudki ära minna, aga teistel tuli söögi- ja lõunauneaeg, nii et pidime lahkuma.

Kuna minu õetütar oli sel hetkel veel Eestis ja tema on kunagi varem Eestis elades ka sealsamas Janne lastehoius käinud, pakkus Janne välja, et järgmisel päeval võiks Anneke koos mu õetüre Daishaga tulla ja olla. Teisipäeval siis olidki Anne ja Daisha koos hoius kuskil neli tundi. Läksime natuke varem ja ma järele tulin täpselt enne lõunaund. Seekord läks ka minek raskelt, aga seetõttu, et Anne oli lihtsalt niii kole väsinud ja tema transportimine vanaema juurde lõunaunne (mina ju pidin tööle minema) oli päris keeruline. Kaasnes palju viginat, äginat ja nuttu.

Kolmapäeval oli Anne esimest korda lastehoius päris üksi, st ilma minu või Daishata. Hommikul veel oli selgusetu, kas tulen talle järgi enne lõunat või alles pärast lõunaund. Leppisime kokku, et Janne helistab, kui selgub, et oleks vaja siiski järele tulla. Natuke enne lõunat tuligi kõne, et Anne küll istub potile, aga ei tee pissi, et ehk oleks parem, kui ma järele tuleksin. Küll aga väljendas Janne mulle, et ka sellest ei oleks midagi, kui piss lõpuks püksi tuleks, ta saaks selle ära kogeda ja näha, et midagi ei juhtu ja et seal on turvaline tal olla. Lõpuks nii me tegimegi. Üks hetk helistas Janne, et Anne jääb ikkagi magama. Järele läksin ma talle poole neljaks ja sellisel ajal olengi ma talle nüüd järel käinud. Selleks ajaks on nad ärganud ja riietatud ning hakkavad sööma. Kuna Anne keeldub hoius praeguse seisuga ise söömast ja teda peab söötma, siis olen ma õhtuooteks iseend kohale ajanud, sest minu juuresolekul soostub ta ka ise sööma.

Pärast esimest iseseisvat päeva oligi päris naljakas, kui ma tulin talle järele ja lapsehoidjad uurisid, kas Anne juba räägib või kas ta ikka kodus käib potil või kas ta kodus ikka iseseisvalt ka sööb. Muig. Ammuilma juba ju! Tundsin, et peaaegu juba nagu petis, et valetan oma lapse võimed kuidagi paremaks, kui nad tegelikult on, aga õnneks tundus kõigile asjaosalistele loogiline, et esialgu ta ei tunne end lihtsalt nii turvaliselt seal keskkonnas ning pigem on tagasihoidlik. Igatahes, nii kui ta mind nägi too päev, tuli kohe üks suur jutuvada mulle vastu (kuigi arusaamatu küll). No ja, nagu ma juba ütlesin, söömisega on ka nii, et kui mina olen juures, siis võetakse ikka lusikas enda kätte.

Ahjaa, lõunaunega läks esimesel iseseisval päeval nõnda, et ta keeldus pikali magama jäämast. Minu esimene küsimus oli siis, et kuidas ta ometi magama jäi kui mitte pikali?! Selgus, et plika oli istuli seal uinunud ja lõpuks lihtsalt potsti pikali kukkunud. Hehehe. Oleksin natuke seda isegi näha tahtnud. Neljapäeval (teisel iseseisval päeval) ta uinus lapsehoidja süles. Ja potil käimisega oli samamoodi raskusi, nii et kui ma talle järele tulin neljapäeval, siis Anne oli pidžaamades, sest kõik ülejäänud riided olid „märjaks saanud.“  Noo jah.

Riietega on üldse selle hoiu juures nii totakas. Lihtsalt nii palju riideid on vaja. Kodus justkui ei olekski või ma ei tea. Igatahes, Annel on hoius üks õues olemise komplekt, mis koosneb jopest ja traksipükstest, ühed kummikud, müts ja sall. Need asjad on kogu aeg seal. Lisaks ostsin ma talle ühe ühes tükis sügiskümbeka ja  kindad, mis on samuti seal. Õnneks need kummikud on sellised, millel on kaasas vooder, mida saab sisse panna, nii et on ka soojemad jalanõud olemas, kui veits jahedamaks läheb, aga päris talv veel ei ole. Siis on meil kotikeses garderoobis veel vahetusriided – pluus, retuusid, trussikud, sokid. Magamisasjade kotis on kaks komplekti pidžaamasid. No ja esimese lastehoiu nädala lõpuks olid mul Annele vaikselt juba puhtad riided otsas… Iga päev ju panin hoidu talle midagi uut selga, lisaks veel kodus olemiseks riided ja kui oli vaja veel kuskile minna, siis ka veel riided. Päris palju riideid.

Neljapäevaga lõppeb meie hoiunädal ja nii hakkabki olema. Esialgu ei ole mul oluline kõik viis päeva tööl käia ja seega saame nii teha. Esimese nädala lõpuks oli siis nii, et neljapäeva õhtul Anne oksendas. Esiti mulle tundus, et see on arooniatest, mis ta hoiuaias sõi, sest okse oli kahtlaselt lillakat tooni. Oksendas ta ka vaid ühe korra, nii et tundus üsna mürgituse või üledoosina. Helistasin isegi korra mürgistuste infoliinile ja uurisin üle. Sealt öeldi ka, et aroonia on tõesti selline üsna happeline mari, et võibolla sai liiga palju ühe väikese mao jaoks korraga.

Järgmiseks hommikuks oli Annel ka nohu. Mis seal siis ikka, panime oma küüslaugupudi pambu talle voodi kõrvale, ostsin juurde ka Humerit ja jootsin talle mahedat teed. Tundus, et üksnes nohuga asi piirdubki. Hoius olid ka juba esimesel nädalal paar last nohuga koju jäänud, seega ei olnud nohu saabumine teab mis suur üllatus. Pühapäeval sõitsime Reigo isa sünnipäevale Pärnusse, seal sai ta mõnusalt mustikaid süüa, mis ta muidugi teel tagasi koju autos olles välja oksendas. Ma juba hakkasin kahtlustama mingi marja-vastumeelsust Annel ja kirusin end, et ma tal neid üldse olin süüa lasknud. Siis aga tõusis Annel palavik ja ta hakkas rääkima, et tal on suus „ai-ai“. Kahtlustasin küll hambaid, küll oksendamisest tekkinud kurguärritust, kuid selgus, et on hoopis villid.

Seda ma sain teada muidugi alles esmaspäeva õhtuks,  mil esimest villi keelel märkasin. Esmaspäeval ma muidugi helistasin Anne lastearstile ka, kes arvas juba enne minu villide nägemist, et tegemist on villiviirusega, mis lapsi pidavat praegu kimbutama. Kuna suus ai-ai ja nii. Palavikku Annel eriti ei olnud, niimoodi natuke oli katsudes aru saada, et ta on soe, aga mitte kuum. Põhimure oli ikka see ai-ai seal suus, mis takistas söömist ja joomist. Ta küll sõi ja jõi, aga palju-palju vähem, kui tavaliselt. Õnneks pissi tuli, nii et ma väga ei muretsenud vedelikupuuduse pärast. Käisime ka väikeste sutsakatega end õues tuulutamas ja tuju püsis vahelduva eduga päris hea. Nii palju kui seda võib ühelt suuvillidega lapselt oodata.

Nii möödus meie ametlik teine hoiunädal. Kodus haigena. Neljapäevaks oli Anne juba päris vonksis, nii et sain kerge südamega reedel tööle minna. Reigo jäi temaga selleks päevaks veel koju. Nädalavahetus möödus väga mõnusalt, nii kuis villid olid läinud, oli lapsel isu ja tuju jälle suurepärased. Ainuke väike tujuviperus oli meil Annega laupäeval. Reede hommikul ma ju lahkusin varakult tööle ja Reigo viis Annekese sama päeva õhtul oma ema juurde ööseks, nii et mina kohtusin Annega ööpäeva möödudes, kui talle järele läksin. Anne ei teinud minust väljagi! Kuidagi saime siis koju jalutatud ja kodus hakkas tõeline triangel pihta. Plika lihtsalt röööööökis südamepõhjast ega lubanud mul ennast näpuotsagagi puudutada! Algul püüdsin teda rahustada, aga kui nägin, et see tegevus on täiesti tulutu, siis läksin vahepeal tõin pesu õuest tuppa ja ladusin kappidesse laiali. Panin siis vaikselt talle multika mängima kuniks ta lõpuks rahunes. Pärast lõunaund sain ta kuidagiviisi riidesse ja läksime õue jalutama. Tuju muutus kardinaalselt, kui meiega liitus ka issi ja saime üheskoos kodu  poole tagasi jalutada.

Esmaspäeval alustasime oma kolmandat lastehoiu nädalat, kuigi reaalselt käimise osas oli see ikka teine nädal alles. Läks nagu võis arvata, väikese nutujorinaga. Räägin mis ma räägin, et ma tulen tagasi ja Annel on  lastehoius nii tore, lapsed kõik ootavad, Janne ootab juba, saab mängida nii õues kui toas, teed tudu ära ja siis ma juba tulengi. Ikka läheb nutujoruks, kui on vaja hüvasti jätta. Esmaspäeval oli ta kohe jälle terve päev. Kui järele läksin, läks kohe suur kisa lahti, süüa enam ei tahtnud ja läksime kohe koju. Enamjaolt tahab ta hoiust koju tulles mu süles olla ja nii ka esmaspäeval.

Teisipäeva hommikul oli minul üks nõrkushetk. Siiani olen ma üsna rahulik olnud lastehoiu suhtes, sest ma saan aru, et see on vajalik ja Annele ohutu. Seal on tõesti hästi tore, ma usaldan Jannet ja sealseid inimesi, lapsi on vähe ja keskkond väga sõbralik. Teisipäeva hommikul siis püüdsin aga Annele jälle selgitada, miks hoius käimine on vajalik ja rääkisin, et kuigi emme väga ei taha, peab ta tööl käima ja no… siuke klomp tuli kurku. Korraks torkis ikka tugevalt, kui meenus see kõik, mis olin endamisi mõelnud varasemalt, kuidas oleme Annega ikka kolm aastat koos, ei mingit tööd…

Kõik on ju tegelikult väga selge, elu ongi selline. Võid ju planeerida, aga alati ei lähe lihtsalt nii. Paraku Reigo koondati ja kuigi see on ilmselt peamine põhjus, miks ma pidin lihtsalt tööle rohkem aega pühendama, tekkisid ju mul ka töösfääris uued võimalused ja väljakutsed, millest ma põhimõtteliselt oleksin võinud loobuda, aga mida otsustasin siiski endale juurde võtta. Tegelikult mulle meeldib tööl käia ja tegelikult ma ju tean, et ka Anne saab hoius käimisest palju kasu.

Sain korra endast selle raskuse välja piserdatud, hakkas natuke kergem. Ei tea täpselt, millega seoses, aga teisipäev oli ka Anne jaoks kergem. Kui talle järele läksin, ootas mind rõõõõõmus laps. Korraks nuuksus küll mind nähes, aga tiris mind kohe kööki sööma ja seejärel näitas mulle oma mängunurki. Kui õue läksime, siis ta tahtis ise jalutada ja korjas jutustades värvilisi puulehti. Milline rõõm!

Tänane hommik oli tavapärane, ses suhtes, et tundub, et hommikud ongi meil ikkagi rasked ja veidike lähevad ikka suunurgad allapoole, kui lastehoidu mainin ja pisarad tulevad silma, kui on hüvastijätuaeg. Hoiutöötajad julgustavad, et on teisigi lapsi seal olnud selliseid, kes algul tulevad nuttes, aga nüüd on juba hommikutigi väga rõõmsad ja rahulikud. Eks näis, millal see päev meie peres saabub, aga igatahes, lootust on. Peaasi, et nüüd üle nädala haigeks ei hakka jääma…

 

Tänu Annele jalutan iga päev 1-2 tundi

Üks aeg tagasi siin läks erinevates titeblogides lahti elav arutelu, et kui vanalt siis ikkagi enam ei peaks oma last kärutama ja mõtlesin oma kogemuse ka kirja panna, sest olgem ausad, poole aasta pärast ma ilmselt ei mäletagi enam, millal see täpselt oli, mil Anne vankri ära andsin… (Mul ei ole see raseda aju veel ära läinud).

Meie Anneke tegi oma esimesed iseseisvad sammud alles aasta ja kolme kuu vanuselt, eelmise aasta oktroobrikuus. Sealt edasi tundus igati loogiline julgustada teda ikka üha enam ja enam ise kõndima ja nii jäigi see kergkäru üha harvemaks kaaslaseks. Kui lumi maha tuli, siis võtsime kasutusse kelgu, kuna kergkäru plastrattad ei tahtnud eriti koostööd teha. Vankri käruosa oli aga paraku väike (madal), st Anne ei mahtunud enam kaare alla istuma.

Kevade saabumiseks oli Anne juba täiesti kahejalgne elukas, kes ei vajanudki otseselt enam transporti. Tõsi küll, tassisin teda ka palju süles esiti, aga sama tõsi on ka see, et ma nautisin seda. Poolteiseaastaselt oli ta ju juba selline volask, kes naljalt enam kussu-nunnu teha ei tahtnud, nii et väike sülelemine siin ja seal tegi ainult rõõmu. Nii et võibolla olin lihtsalt leplik selles osas.

Igatahes juba enne suve ma andsin mõlemad kärud ära ja oligi kõik. Ei tulnud kõne allagi, et me oleksime ostnud mingisuguse kolmanda variandi. Korra isegi kaalusime seda, sest see üks kergkäru, mis meil oli, oli selline kehvake. Anne vajus seal kole kössi, rattad olid nagu nukuvankril ja päikesekate oli maru lühike. Aga tundus asjatu ost, kuna Anne ju ometi kõnnib.

No ja, tõsi küll, et eks need jalutuskäigud kippusid siis ja kipuvad endiselt üsna pikaks venima. Enamasti ma pakun meie kohale saabumise ajaks „umbes tund.“ Noh, et läheb umbes tund enne kui kohale jõuame. Vahel saame kiiremini edasi, vahel aeglasemini. Ka poes käimisel arvestan tunniga, kuigi meie lähim pood asub umbes 500 meetri kaugusel. Me peame poodi jõudmiseks minema läbi pargi, kus  on atraktsioone ja lapsi ja puid ja põõsaid ja seeni ja putukaid ja pinke jne jne. Anne näeb neid samu asju peaaegu iga päev, aga ikka on huvitav.

Ja minul on ka temaga huvitav. Mõtlesin tagasi, et võibolla alguses ma ka ei nautinud seda olesklemist, et no mis mõttes ma nüüd jalutan siis pool tundi seda maad, mida tavaliselt jalutan 5-10 minutit. Et mida kõike ma võiksin praegu teha, eks. Olla kuidagi aktiivne või kasulik, teha süüa või pesta pesu või jumal teab mida, eks. Mingi aeg oligi vaja kiirustada koju. See oli siis, kui Anneke veel magas 2 või 3 korda päeva jooksul. Lihtsalt oligi vaja kiirustada, et ta saaks sooja süüa ja siis magama. Näiteks, kui ma ei tahtnud temaga õues une ajal jalutada. Või et oli vaja mähet vahetada. Või külmal ajal, kui oli vajadus rinda anda…

Küllap oligi alguses harjumatu ja raske kulgeda mööda tänavaid nii, et ei kiirustagi kuhugi või ei teagi, mis kell on. Aga nüüd ma olen täiesti harjunud. Mulle meeldib mõelda, et see on jälle üks asi, mida Anne on mulle õpetanud. Lihtsalt olemist. Lihtsalt jalutamist. Ma arvan, et ma jalutan tänu Annele iga päev 1-2 tundi. Ükskord läksime jalutama ilma mitte mingi sihtpunkti ega eesmärgita  ning jalutasime kokku kolm tundi. Lihtsalt niisama, käisime jõe ääres, vaatasime parte, näksisime söögipoolist pargipingil jne. Ilus ilm oli, liikusime ringi. Hästi mõnus oli. Kusjuures Anne oli mul süles ühtekokku võibolla ainult paar minutit tol korral.

Sellistel hetkedel ma mitte ainult ei naudi elu ja hetkes olemist, vaid ma naudin ennast, Annet ja naudin täiega, et mul üleüldse on selline võimalus olla ja istuda, vahel vaikuses, vahel Annega jutustades. Ma kujutan ette, et käruga liigeldes mul ei tekiksi väga selliseid nautimise hetki, sest käru annab võimaluse minul dikteerida meie tempot. Kui oleme jalaväel, siis dikteerib ju Anne. Elu tema tempo järgi tundub aga praegu palju mõnusam…

 

Anne läks lastehoidu

Enne veel, kui Anneke sündis, olin ma täiesti veendunud, et kasutan ära kõik need mesimagusad kolm aastat ja veedan need mõnusasti Annega lapsehoolduspuhkusel. Selles suhtes ma oma sõnu sööma ei pea, et lapsehoolduspuhkusel olen ma endiselt ja suurema tõenäosusega ka kolme aasta täitumiseni, AGA mõnusasti koos me nüüd küll kõik need kolm aastat jutti ei veeda.

Eks elu teeb ikka omad korrektiivid ja kui ma midagi siin elus õppinud olen, siis on see see, et sa võid ju planeerida ja mõelda ja loota, aga lõpuks läheb ikka kuidagi natuke teisiti. Seda ma teadsin ka kohe, et päris ilma tööta ma ka kodus istuma ei hakka ja nii kuis tunnen, et on võimalus tööd teha, hakkan ma seda ka tegema. Nii ka läks. Ootasin kuni Anneke sai pooleaastaseks ja seejärel hakkasin vaikselt tööga pihta. Esialgu ikka väga vaikselt. Tegin tööd iga nädal paar tundi. TUNDI!

Vaikselt sealt maalt asi hakkas hargnema ja üks hetk hakkasin Annet Reigo ema juurde viima, et saaksin esmaspäeviti ja teisipäeviti tööle keskenduda, rohkem asju enda kanda võtta ja ka rohkem teenida. Siis juhtus seesamune, et Reigo sai koondamisteate. Umbes täpselt samasse perioodi jäi seesamune, et käisin Emmede Klubi jaoks töövestlusel. Nii et natuke nagu loksusid asjad iseenesest paika ka.Üks töö läks uksest välja, teine tuli asemele.

Tore lugu küll, aga Reigo ei olnud see, kes tahtis kodus olla, vaid mina. Igas halvas on ka midagi head, sest selle aja sees, mila ta töötu oli, sai ta väga palju maja meil juurde ehitatud ja tagantjärgi oleme mõelnud, et ei teagi, kus maal me selle ehitusega oleksime, kui poleks olnud Reigo töötu-aega. Suve hakul läks Reigo ühe juhutöö peale ja teenis midagigi, aga mustalt, mis on täiega kakapähh variant.

Maikuust alustasin mina ühe järjekordse tööga, aga seda te juba teate, et meil neid tööasju pere peale üsna mitu on. Reigol on nüüdseks erialane, väga tore, tasuv töö ja mis kõige olulisem – talle meeldib see. See on tore töö ka selle poolest, et ta jõuab koju väga normaalsel ajal ja mina saan kolm korda nädalas taipoksida jälle.

Kõikide nende tööde ja asjade keskel on aga Anne. Nagu minu puhul ikka, torkas mulle täiesti suvalisel hetkel pähe, et kuna me oleme niivõrd kodused Annuga kogu aeg olnud ja kuna ta teiste lastega just väga seltsiv ei ole, siis ehk tasuks teda kasvõi mõneks päevaks nädalas hoidu panna, et ta harjuks enne täiskohaga lasteaeda minemist kollektiivis olemisega. Mõeldud, tehtud.

Nii me selle nädala esmaspäeval asjaga juba algust tegimegi. Valisin välja Rapla Janne lastehoiu (RIDIRADIRALLA OÜ), kuna mu õelaps käis seal kunagi õige mitu aastat ja ta meenutab seda siiani väga positiivselt (ta on nüüd 9aastane). Mulle endale on samuti Janne väga hea mulje jätnud, on selline rõõmsameelne, soe, avatud ja asjatundlik. Absoluutselt hea meelega usaldan oma väike pupsu tema hoolde.

Mulle meeldib Janne hoiu juures ka see, et see on tema kodu. See väike majakene koos mõnusa aiaga, kus lapsed saavad mängida, õunu korjata ja neid süüa. Ruumid on kodused ja hubased, süüa tehakse koduses köögis ja üldse kogu õhkkond on vaba. Lapsed saavad seal olla täpselt nii, kuidas neil mugavam parasjagu on. Nii näiteks hängis Anne, kes oli eile esimest korda terve päev üksi seal, pool päeva ühe hoidjaga köögis. Ja see on okei.

Ühtlasi ta muidugi pissis lõunaune ajal alla, kuna keeldus eelnevalt potti pissimast. Ja keeldus üldse pikali viskamast, nii et istus voodis, kuni lõpuks lihtsalt ära vajus. Kõik see on aga ju oodatav. Tema jaoks on kõik täielikult uus ja natuke hirmutav. Kodus meil loomulikult selliseid asju ei juhtu ja ma arvan, et mõne aja pärast ei juhtu ka hoius neid asju enam. Praegu harjume.

Mina ka harjun. Täna läksin ära hoiust nii, et Anne nuttis. Janne lihtsalt võttis ta sülle ja läks esikust temaga ära, sest ei saanud kuidagi selle hüvastijätuga ühele poole. Aga ma saan mõistusega aru, et väike protest, kurbus ja pissi-apsud käivad harjumise juurde.

Ja kõik see tundub kuidagi õigem. Esialgse plaani järgi ta hakkab hoius olema neli päeva nädalas, esmaspäevast neljapäevani, mis tähendab, et mul on nüüd kaks korda rohkem aega, et süveneda igasugu tööasjadesse, leppida kokku kohtumisi, teha telefonikõnesid, veeta tunde segamatult arvutis ja ma ei peagi seda viimast näiteks enam suure tõenäosusega tegema öösel.

Samal ajal Annel on võimalusel suhelda eakaaslastega, mängida, õppida uusi asju, laulda, süüa jne. Minuga sai neid asju ju ka ja saab ka edaspidi, aga kahtlustan, et see aeg omavahel ei ole kuigi täisväärtuslik, kui ma iga natukese aja tagant mingit töömõtet peast üritan pühkida. Nii et plaan on praegu selline, et neli päeva on Anne hoius, mina tööl ja reede-laupäev-pühapäev on mõnusad koosolemise päevad.

Mul ei ole Annust hoius ühtegi pilti, seega nautige pilte temast ja minu õetütrest Daishast.

 

Is this real life?

No tõsiselt. Ma ei suuda lõpetada. Ma olen alati olnud pööraselt huvitatud igasugu tõsieluseriaalidest ja vaatan neid hulle, ise teadmata, kas nad on tõepoolest säärased inimolendid või üksnes näitlejad. Nüüd ma olen koperdanud ühe teistlaadi tõsielu otsa ja see on I ja I blogi. Ma ei taha isegi kirjutada, kes nad on või mis blogi see on, sest see on piiripeal selline saast, et see võib isegi inimesi natuke lollimaks teha… Ohtlik kraam. Äkki nakkab, ei tea.

Aga ma olen juba neil haagi otsas. Ja ma loen ja loen, peaasjalikult kommentaare just, sest seal võib lugeda nii kibe-magusat teravat ärapanemist, et hoia ja keela. Ma lihtsalt pidin kuskil kellegagi seda jagama. Ma lihtsalt ei või ära imestada nende kirjutatud tekstide peale, kas nende taga on tõesti päris inimene? Päris, mõtlev inimene? Terve inimene? Täiskasvanud inimene? Elukogenud inimene? Või on see kõik mingi trikk? Tüng?

Mõtlen, et see peab olema tüng. Nad lihtsalt vaatavad, kui paljud meist nüüd orki lähevad. Naeravad seal arvuti taga ja elavad tegelikult täitsa mõistupärast elu. Nad küll väidavad, et on normaalne pere ka nende tekstide põhjal, aga ei ole ju. Tegelikult ei ole ju. Või on? Püha jumal, ma ei tea enam ise ka, mis on või ei ole pärast selle blogi sirvimist. Aga mu meel on lahutatud. Peaasi et nad sellest mingi kasu ei saaks, hulle ma toita küll ei tahaks…

Elu kolme töökohaga

Kuigi ametlikult viibin ma endiselt lapsehoolduspuhkusel, on elu kuidagi ootamatult nii mänginud, et mul on hetkeseisuga kolm tööandjat. Kuna enamik mu lähikondlastest on sellest teadlik, tekitab see asjaolu palju küsimusi. Hästi palju uuritakse, kus viibib minu töö tegemise ajal väike Anne ja seda, kuidas on üleüldse võimalik kolme eri töökohta ühte ellu ära mahutada. Kunas aga nendele küsimustele on väga raske lühidalt vastata ja pikalt ma endast plärada üldse ei viitsi, siis võtan lõppude lõpuks selle vaevalise ülesande ette ja kirjutan sellest.

Silmast silma on nii raske mul sellel teemal rääkida, sest kuidagi keeruline on teisele inimesele otsa vaadata ja tõsimeeli öelda, et jah, mul on kolm töökohta, kuid enamus oma aja veedan endiselt lapsega ja jah, see on mu enda valik, et see kõik nii on. Ikka kuidagi on vaja lisaselgitusi teha, et kuidasmoodi see ikkagi mulle lõppude lõpuks kasulik on, kas ma ikka üle ei pinguta. Või siis teisest küljest kahtlustavad inimesed, et ma olen olude sunnil kolme töökoha portsu otsas, ilma milleta me enam ära ei ela.

Ühesõnaga, osad inimesed näivad mind haletsevat (mulle vähemalt näib nii), et küll on ikka kole elu, peab nii palju tööd tegema ja teisalt mõned jälle ütlevad, et oh, kui vapper, tõeline kangelane, supernaine vms. Mõlemad need arvamused tekitavad minus piinlikkust ja siis ma kohe üldse enam ei taha sel teemal rääkida. Ikka on kuidagi tunne, et kas ma hooplen, et „vaadake mind, ma elan väikese lapse ja kolme töökohaga, küll ma olen tubli“ või siis et „vaadake mind, ma elan väikese lapse ja kolme töökohaga, küll elu on raske ja ebaõiglane.“

Kahtlemata ma tunnen väsimust, sest teen aeg-ajalt tööd öösel ja siis iga lapsevanem võib kinnitada, et elu kohe vahel sätib nii, et järgmisel öösel ma kohe kindlasti magada ei saa, sest Anne on haigestunud vms. Siis võib sellele järgneda kerge torin ja porin ning mõni maha aetud jogurt ajab rohkem vihale kui mõnel muul päeval. Olukord ei ole täiuslik, aga ma tunnen, et see võib sinnapoole tüürida küll. Praegu on veel harjumisperiood ning kuna ma tean, et mõned muutused on veel lähiajal ees, ma väga mugavalt end praegusesse olukorda ka sisse seadma ei hakka.

Üks on aga selge, et kiiremas korras tuleb mul õppida puhkama. See, et tänavune suvi mul vahele jääb, oli selge juba kevadel. Nii lihtsalt on. Suvel ma ei puhka. Ega ilmselt ka talvel. Noh, ma mõtlen füüsiliselt, nii et ei vasta meilidele ega telefonile. Juba praegu aga saaksin mõni aeg kindlasti vaimselt puhata, vähemasti nii, et kui parasjagu telefon ei helise, siis ma ei mõtlegi töö peale. Aga ma ei oska. Vastik miinus mitmel rindel rabamisel on see, et kogu aeg on vaja midagi teha. Isegi siis, kui ma ei pea KOHE seda tegema, ma ikka mõtlen vaikselt omas peas, kuidas ma seda hakkan üks hetk tegema. Nii ma vahel avastangi end näiteks Annega õues jalutades või teda riietades või talle süüa soojendades, et ma mõtlen, kuidas järgmist tööülesannet täita. Ja see võiks olemata olla. Mulle ei meeldi see.

Sügisest on mul kindel plaan hakata jälle taipoksi trennis käima ja ehk isegi regulaarselt keraamikat meisterdamas. Trenn on väga hea mõtete eemaleviija, rääkimata igast muudest teada tuntud hüvedest. Keraamika aitaks mul leevendada oma kunstikihku. Olen tahtnud juba iidamast-aadamast saati jälle maalida, aga mul on värvid, lõunedid ja pintslid otsas. Ainult KÕIK vahendid, eks ole. Ja pole raatsinud osta. Küll jõuab. Samuti, kui avaneb võimalus, kavatsen edasi Ashtanga joogas käia. See oli tõeliselt hea kogemus ja kuigi pooside pildid on mul riiulil olemas, ei ole ma suve jooksul vist mitte ühetgi korda ühtki poosi sisse võtnud. Ma olen praegu arvamusel, et kui kõik need asjad käiku lähevad, olen ma ülimalt maandatud ja tasakaalus. Eks näis.

Tööd ongi mul pea-asjalikult sellised, et enamus ajast ma lihtsalt mõttes nokitsen neid, aga reaalselt teen vähe. Esmaspäeval ja teisipäeval on Anne terved päevad Reigo ema juures ja mina istun ajalehetoimetuses. Lugusid püüangi teha ka just nendel päevadel, aga juhtub ikka tihtilugu, et käin intervjueerimas või üritusi kaemas ikka muudel päevadel. Valdavalt võtan Anne siis lihtsalt kaasa. Natuke nokitsein nädala esimestel päevadel ka Emmede Klubi jaoks, aga suurema osa tööst teen umbes korra kuus, kui on möödas järjekordne võttepäev ja on vaja  klippe kokku panema hakata. Seda tööd ma teengi enamasti öösel. Olenevalt, kui mitu tundi ma ühel ööl olen nõus oma uneajast loovutama, teen tööd kuni kolm-neli ööd jutti näiteks.  Viimati tegin kolm klippi ühe ööga, aga olin ka päris kaua tööl, umbes üheksast kella kaheni. Ja kui mõelda, et Ansu ärkab valdavalt kell kuus hommikul, siis…

Kolmas töö on mul juunikuust saati olnud naiste tugikeskuses. Hetkel töötan ma küll ametlikult Järvamaa tugikeskuse alt, aga uuest aastast ehk juba teisiti. Nimelt lõin Raplasse ka eraldi MTÜ tugikeskuse jaoks ja nüüd vaikselt käivitan selle tegevust. Rapla all töötangi hetkel aktiivselt ainult mina. Sisuliselt tähendab mu töö hetkel veel seda, et vastan valvetelefonile, mis on mõeldud vägivalda kogenud naistele. Tugikeskus pakub juhtumipõhist nõustamist, vajadusel ajutist, turvalist majutust, psühholoogilist ja juriidilist nõustamist. Minust saab tulevikus see, kes koordineerib Raplas tugikeskuse tööd, hetkel ma lihtsalt olen töötaja, kes võtab kliendi vastu ja vajadusel suunab edasi.

 

Elu kaheaastasega

Kui mõned nädalad enne Anne sünnipäeva mõtlesin ma, et minu „kohutava kahese“ pakike on natuke ennetähtaegselt saabunud, siis nüüdseks on selge, et nii see siiski ei olnud. Nimelt sõnusin ma üks aeg tädiga tema poja lapsest vesteldes meie jaoks olukorra lihtsalt ära. Tädi rääkis, kuidas tema lapselapsel on kõht kinni ja potil käimine on üks suur katsumus ning uuris, kas meilgi sarnaseid muresid on. Mina muidugi raputasin kergendustundega pead, et oh ei, meil selliseid muresid ei ole ja nagu nõiaväel, vähem kui nädal hiljem oli Annel kõht kinni.

Ja ei tea, mis värk sellega oli, aga sama mõistatuslikult nagu see häda tuli, ta ka läks. See vahepealne aeg, mil häda tegemine oli raskendatud, oli raske meie kõigi jaoks. Lihtsalt uskumatu, kuidas võib pere igapäevaelu mõjutada kõige pisema kõhumure. Esiteks siis muutus koheselt see, et ükski häda ei tulnud enam potti. Potist sai lihtsalt üks kole koht, kuhu Anne istuda ei tahtnud, sest siis oli võimalus, et kaka tahab tulema hakata ja see oli talle ilmselt valulik. Teiseks muutus Anne väikseks kriiskavaks koletiseks.

Lõpuks siis päädis lugulooke meil sellega, et me kahekesi hoidsime füüsiliselt Annet potil kuniks ta oma kaka välja pressis. Niiviisi kolks ja kolks need „kivikesed“ tal kukkusid. Korra isegi kasutasin Microlaxi abi, aga kuna see protseduur on ka omajagu ebameeldiv ja see ei ole pikaajaline lahendus, vaid pigem leevendus, siis rohkem ma seda ei teinud. Käsi südamel, me proovisime KÕIKE, et Anne olukorda leevendada. Söötsime kõike võimalikku, mida on soovitatud, jootsime palju vett ja ma isegi hakkasin teda igal õhtul masseerima jälle.

Lõppude lõpuks ma ei teagi, mis olukorra lahendas, aga see lahenes. Üks päev oli jälle kõik korras ja iga päev tuli potti midagi ilma pisarate ja piinlemiseta. Lisaks on meil nüüd üks väga abivalmis plika, kes mulgi vahel häda tegemisel appi tuleb ja õhtuti pärast vanni koheselt „massu-massut“ ehk massaaži nõuab, irw. Kui enne Anne tegi pissi potti nii kuidas jumal juhatas ja kinni hoida ei osanud, siis nüüd on kõik super. Ootab ilusasti poti ära ja püksid jäävad kuivaks. Isegi lõunaune teeb nüüd ilma mähkmeteta, vahel magades isegi üle kolme tunni! Üks kord on olnud juhus, mil lõunaunest äratas märg lina ja täna juhuslikult oli see üks ainumas kord, mis viimase kuu aja jooksul on olnud, et õues olles läksid püksid märjaks. Ööunne me veel ilma mähkudeta teda panna ei ole julgenud, kuna ta pissib öösel ikka päris palju veel. Alati on hommikuks suur pakk pepu küljes.

Aga üldiselt olen ikka väga rahul. Mähkmeid kulub oluliselt vähem ja üldse on ilgelt lahe, et laps ise ilusasti potile kodus läheb või tipib jalgadel nii, et ma aru saan, et tal on häda ning pakun välja, et võiks potile minna. Kui me kodus parasjagu ei ole, siis mõnel korral on ta soostunud pissima ka suurde potti, aga tundub, et seda juhtub esiti veel üksnes siis, kui häda on juba väljakannatamatu.

Nii kui kõhu korda saime kadus ka igasugu kahtlus, et tegemist on võib-olla juba ühe „kohutava kahesega.“ Arusaadavalt võib kõhukinnisus olla ebamugav, aga Anne oli peaaegu kogu see aeg lihtsalt jube halvas tujus, nuttis palju ja oli üldse väga raskesti talutav. Loomulikult ei tahtnud ta ka sel perioodil eriti süüa ning see muutis meid kõiki nõutuks. Nii kui kõht jälle läbi käima hakkas, oli meie väike rahumeelne tüdruk tagasi.

Nüüd on meil pea iga päev lihtsalt üks lahe tüdruk kodus, kes oma legode, raamatute, mänguasjade, värviraamatute, pliitsite või pallidega ringi askeldab, kassi taga ajab, oma flööti puhuda mängib, laulab või lihtsalt kallistab. See on nii maru, kuidas ta viimasel ajal on lähedust tahtma hakanud. Lihtsalt istub ja paneb oma käed sulle ümber kaela, krutib tasakesi kuklakarvu ja seletab midagi sulle sügavalt silma vaadates. Nuttu on meil ka endiselt, aga õnneks mitte n-ö häda pärast, vaid vahel solvumisest või pettumisest, harva valu pärast ning kahjuks ka lahkumiste pärast. See läheduse vajaduse suurenemise periood tähendab paraku ka seda, et kui issi läheb hommikul tööle või emme jätab (kahel päeval nädalas) Anne vanaema juurde, siis Annekese suurnurgad vajuvad nii sügavale alla kui võimalik ja silmist valguvad pisarad. Ja see on raske.

Õnneks praegu veel me siiski veedame enamuse ajast ikkagi koos kodus mängides või õues hängides. Lastepark koos liivakasti, kiikude ja mängunurkadega on endiselt lemmik-koht ja seal me veedame ka nii palju aega kui ilmataat lubab. Vihmaste ilmadega armastab see tüdrukuke meil lompides tallata ja õnneks selleks ei pea kaugele minemagi. Igatahes ei ole veel sellest oodatavast „kohutavast kahesest“ jälgegi.

Ahjaa. Teise eluaasta täitumise puhul käisime ka perearstil ja mõõdud on meil tagasihoidlikud – 86 cm pikkust ja 13 600 g kaalu. Muidu oli arst rahul, haigusi pole olnud, söömisega on kõik korras, kõhuhädad olid ka selleks hetkeks läbi ja räägib Anne usinasti. Arst kiitis ka asjaolu, et me vankrit enam ei kasuta ja Annel kõndida „lubame.“

Meie puhul on see vankri mitte-kasutamine lihtsalt mugavusest. Ei mulle ega Reigole ei meeldinud kunagi selle vankri lükkamine poes lettide vahel või kõnniteedelgi. Tundus meile mõlemile rohkem tülinaks olevat kui midagi muud. Pealegi tundus mulle juba eelmise aasta sügisel, et Annel on vankris igav. Ja nii kui ta kõndimise selgeks sai, me vankrit enam ei kasutanudki.

See kergkäru, mis meil oli viimati kasutuses, oli ilgelt nõme ka. Sesuhtes, et rattad olid need kõvad, tillukesed plastikud, millega kannatab ainult suisel aal ringi sõita, lapse jalgadele ei olnud eriti tuge, st seda alumist osa ei saanud reguleerida ja istudes vajus Anne alati seal kuidagi kössi nii et mulle tundus, et see ei ole just kuigi mugav ega näinud välja ka just kõige õigem asend istumiseks.  Vankri käru osa ei saanud ka kasutada, kuna üks hetk Anne ei mahtunud sinna kaare alla enam istuma. Nii kaua me kuidagi saime hakkama, kui ta kõndima hakkas ja kui see aeg käes oli, siis tundus juba tobe mõne üksiku korra pärast, mil vaja võiks  minna, uut käru ostma hakata.

Ja neid kordi on olnud tõesti vaid üksikuid. Talvel liikusime peamiselt kelguga, näiteks. See oli ülimalt tore, kuigi vahel tsipa raske mulle füüsilises mõttes. Kevade saabumise ajaks oli Anne juba väga vilunud kõndija nii et ammugi polnud mingit käru enam vaja. Nüüd kõnnib ta juba väga-väga tublisti ja päris pikalt ning ega see tema süles hoidminegi mulle ausalt öeldes tüli ei tee.

See, et mul on see võimalus ja vabadus Annet lihtsalt ringi jalutada, on ka üks põhjusi, miks ma ei tahaks näiteks, et mul praegu teine laps oleks. Kahe väikesega oleks ilmselt juba märksa keerulisem lihtsalt niisama jalutama minna. Umbes, et lükka üht ja jälgi, et teine tee peale ei jookseks. Kusjuures, sain sõbrannalt kingituseks ka kootud kandelina Anne tassimiseks ja oleme seda mõnel korral kasutanud. Anne on küll üpris raske tassimiseks sellisel moel, aga hädapärast saab. Ja ma absoluutselt kindlasti märksa meelsamini tassin Annet enda küljes kui lükkan käru.